LOOMING
Luulekogud:
1) „Pilvede püha“ 19652) „Taevaste tuul“ 1966
3) „Lauludemüüja“ 1968
4) „Hääl“ 1968
5) „Ole kus oled“ 1971
6) „Pildi sisse minek“ 1973
7) „Põliskevad“ 1975
8) „Maapäälsed asjad“ 1978
9) „Luulet 1962-1974“ 1977
10) „Rängast rõõmust“ 1982
11) „Maa taevas, luulet 1962-1990“ 1998
12) „On aastasaja lõpp“ 1993
13) „Elujoon“ 2005
14) „Viivi Luik. Kogutud luuletused 1962-1997“ 2011
Proosa:
1) „Salamaja piir“ 19742) „Seitsmes rahukevad“ 1985
3) „Seitse naist“ 1989 (essee)
4) „Ajaloo ilu“ 1991
5) „Inimese kapike“ 1998 (esseekogu)
6) „Kõne koolimaja haual“ (artikli- ja esseekogu) 2006
7) „Varjuteater“ 2011
Lasteraamatud:
1) „Leopold“ 19742) „Vaatame, mis Leopold veel räägib“ 1974
3) „Leopold aitab linnameest“ 1976
4) „Tubased lapsed“ 1979
5) „Kõik lood Leopoldist“ 1984
6) „Kolmed tähed“ 1987
7) „Meie aabits ja lugemik“ 1992
8) „Aabitsajutud“ 2006
• On kirjutanud ooperi libreto ehk teksti „Pilli hääl“, mis ilmus 2000. aastal.
• On koostanud kogumiku „Pink“, mis sisaldab eesti luulevalimikku. (2006)
• Viivi Luige osalusel on valminud raamatud „EppMaria“ (2007), „Ma olen raamat“ (2010)
Kirjanikuks saamise teekond
Viivi Luik tundis juba lapsena, mis teda huvitab ja mida ta tahab: „Umbes seitsme-kaheksaaastaselt lugesin ma “Kevadet” ja leidsin sealt ühe koha, kus Arno seisab üksinda talvehämaras lumisel põllupeenral ja vaatab kuivanud kõrsi, mis lume seest paistavad. See oli MURE pilt. Ma sain kuidagi juba aru, et kui öelda lihtsalt “mure”, siis see ei liiguta kedagi. KÕIK teavad ju seda sõna. Aga kui kujutada niimoodi neid üksildasi kõrsi, siis on nende kaudu ka MURE väljendatud, ilma et seda sõna ennast üldse tarvitama peaks. Mulle oli see suur avastus. Sellest peale HUVITAS mind, kuidas rääkida tühisest kõrrekesest nii, et teine inimene seda lugedes tajuks, et nii tema ise kui ka see pealtnäha tühine ja kõrvaline kõrreke on osalised elamise kõigile ühises saladuses.“ Viivi Luik on kirjeldanud mälestusi ajast, mil ta ei osanud veel rääkida, kuid tahtis ennast väljendada. See ei õnnestunud – lapse lalin pole inimeste keel - ja tüdrukule sai selgeks teadmine: ta peab end arusaadavaks tegema. Siinkohal tekib küsimus: kas talle olekski sobinud mõni muu amet kui kirjanik? Kirjanikugi ülesanne on ju enda (väljamõeldud) mõtteid, emotsioone arusaadavalt edasi anda. Lapsena armastas Luik väga raamatuid need olid tema elu sisu. Ta on rääkinud: „Vanaemale tegin eksameid: lugesin talle „Kolme musketäri“ ja pärast küsisin, missugune musketär talle kõige rohkem meeldib. Vanaema vastas alati ja ilmtingimata: Porthos! Kui ma pettunult küsisin, miks, ütles vanaema, et Porthos oli kõige parema südamega. Siis ma ei saanud sest üldse aru, alles nüüd saan aru. Mulle endale meeldis Aramis, sest ta oli salapärane.“ Kirjutamine tuli Luigel juba algusest peale lihtsalt, lapsena valmistas raskusi vaid selle tehniline külg ehk kirjutama õppimine, tüdruk ei osanud kuidagi vahet teha väikesel E-l ja L-tähel. Oma esimestes luuletustes annab Luik edasi just looduspilte, dialooge loodusega. Hilisemas loomingus tuleb looduse asemele tehiskeskkond, linnamiljöö. Eriliselt olulise koha leiavad inimese tunded.
Allikad:
Ardo Kaljuvee. Viivi Luigega huvist, lähedastest inimestest ja sõnade leidmisest. (Eesti Päevaleht, 04.11.2006): Link
Epp Petrone. Pesa peale hingamata. (Eesti Naine, juuli 2005)
LUULET
Ilmavalgus
Järsku on kõik nagu kunagi,tänav ja lumi ja majad
ja loojangu pilkav punagi,
mis judinad selga ajab.
Sa kõnnid korteris ringi,
näed mööblit ja väljavaadet,
seinakappi, peeglit ja kingi
ning poolikut telesaadet.
Paneelid kostavad läbi,
alt päevauudiseid kuuled.
Valusalt kõrvadest läbi
lõikavad maailmatuuled.
Kuid seinale langeb üks särav triip,
külm pühalik valgusekiir.
Kui kunagi üldse, siis praegu siit
käib elu ja luule piir.
On aastasaja lõpp. On öö
Üks käsi lehte keerab,teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On külm.
Muud midagi ei toimu.
Veel keegi vastata ei oska
selles ilmas,
miks surematu tuli süttib
surelikus silmas,
miks siiski särama lööb
hää ja kurja piiril
nii selge silmatera
nõnda mustil kiiril,
mispärast võim ja vaim
on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult
jää ja tule vahel,
kas vere piiblimaik on
sellepärast tuultel, et küsimärk kui haav on
kõigi elavate huultel,
kas ainult see veel peletabki
maa päält varje,
kui keegi külmalt kunstiteoseks
muudab kuuma karje.
Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On öö.
Veel midagi ei toimu.
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski, mida
keegi meist ei oota?
(vt Eliisabet Tamme esituses, Viivi Luik -> Meedias)