FAKTE
Sünnikuupäev: 23. november 1936
Sünnikoht: Kuudse talu, Meema küla, Tartumaa


Vaata suuremat kaarti

Haridus:
• Arula kool (1945-1946)
• Vaeküla Mõllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikum (kuni 1957)
• Moskva Gorki–nimeline Kirjandusinstituut (1959-1964)
• kõrgemad filmilavastajate ja stsenaristide kursused Moskvas (1964 ja 1969)

Töö:
• Tartumaal Kureküla sovhoosi tööline (1951–1954)
• Rõngu MTJi normeerija (1957–1958)
• Hiiu RTJi põllumajandustehnika järelevalve inspektor (1958–1959)
• Tallinnfilmi toimetaja ja stsenaariumide kolleegiumi liige (1965–1968)
• kutseline kirjanik Tallinnas (1970–…)

Pere: abikaasa Victoria Traat (tõlk), kaks tütart

ESIMENE …
• … avaldatud trükiproov oli novell "Lõppematu tee", mis ilmus 1958. aastal Elva rajoonilehes Uus Tee (sealse jutuvõistluse II preemia)
• … avaldatud luuletus „Kevadsonett“ ilmus 1959. aastal Hiiumaa ajalehes
Tunnustus:
• Eesti NSV teeneline kirjanik (1977)
• Tuglase novelliauhind (1996, 2002, 2007)
• Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001)
• Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemia teose “Naised ja pojad” eest (2007)
• rahvusmõtte auhind (2010)
• Jaan Krossi kirjandusauhind (2011),
• Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (2011),

LISAKS
Mats Traat ei armasta rääkida oma elust ja tegemistest, temaga tehtud intervjuudestki jäävad silma salapärased luulerealised vastused. Kirjaniku lapsepõlv möödus karjapoisina, kibeda tööaja tõttu nihkus poisi esimene koolipäev Arula koolis 1945. aasta 1. septembrilt mihklikuu keskpaika.

***

Olin juba kaks suve kodutalus karjas käinud ja paari kuu pärast pidin saama üheksa-aastaseks. Eelmisel sügisel jäi koolitee alustamata sellepärast, et meie talu põles sõjatules maha, polnud jalatseid ega kooliriideid.

Mäletan, et esimesel koolipäeval oli pilvealuse päikesega vaikne sügispäev. Panin selga tumesinised kalevist kooliriided, mis olid just suve lõpul Hildast tädi otsesel toetusel ja kaasabil valmis saanud. Kerkis küsimus: kes tuleb mind kooli saatma? Isa arust olin suur poiss, kes ajab oma asjad juba ise korda ja saab ka koolijuhatajaga räägitud selle hädapärase, mis kooli astumiseks vajalik. Mõninga kauplemise järel sain siiski ema niikaugele, et tema tuli minuga kaasa.

Ema õmmeldud linasest riidest koolikott tühjana käe otsas kõlkumas, meel ootusärev ja ühtlasi ärev isa juttudest, et tema ajal pannud koolmeister lapsi nurka hernestele põlvitama või andnud koguni vitsa – nõnda asusime teele. Kas oli meie kell kodus vale, me ei osanud neljakilomeetrist jalamatka õigesti ajastada või lihtsalt ei teadnud, millal koolitöö algab, igatahes jõudsime pärale, kui tunnid olid peale hakanud ja õues ega koolimajas ei paistnud ühtki hingelist. Koridoris koputas ema nõutult ühele uksele. Astusime sisse ja sattusime kohe tundi.

Lapsed vahtisid meid nagu imeloomi. Pingid olid kahelt realt, ühes reas istus esimene, teises reas teine klass, nagu selgus hiljem. Aga esialgu pani koolijuhataja Jaan Ainla, kes ise tundi andis, mu pikema jututa istuma esimesse pinki, mis oli tühi, ja avas minu ees, ei mäleta enam, kas aabitsa või lugemiku, ning laskis sealt prooviks lugeda. Teised koolilapsed jäid huviga kuulama, kuidas ja kas uustulnuk nii raske asjaga üldse hakkama saab. Kuid lugemine oli mul soravalt käes. Isa oli tookord juba kaheksakümmend aastat vana, olin talle kodus pidevalt ette lugenud Talurahvalehte ja mõnikord pühapäeval ka piiblit.

Kas esimesel koolipäeval anti mulle kohe ka vihikuid ja õpikuid, ei mäleta. Meeles on küll see, et pärast koolist tulekut vahetasin selga vanemad riided ja läksin karja. Algas talulapse koolipõlv – hommikupoolikul koolis, õhtupoolikul karjas, koolitükkide vahepeal ja muuseas.

Arula kool asus endisaegses mõisa häärberis, kuhu ta oli kolinud kahekümnendail aastail. Koht oli ilus, koolimaja õues poetas sügislehti vana varjuline park. Minu esimesest klassitoast avanes vaade veskijärvele, mõnikümmend sammu eemal kohises veskitamm. Juba eemalt Arula mõisale lähenedes sugenes hinge pühapäevaselt pidulik, pühalik, jaolt mütoloogilinegi tundmus. See kummaline tunne kestis hiljemgi, ning tuleb peale veel praegugi, kui satun kõndima vanadele radadele ja vaatama koolimaja varemeid, millel kasvavad juba suured puud.

Allikas: Jaak Urmet. Oh kooliaeg, oh kooliaeg. (Eesti Päevaleht, 30. august 2002) Link

***

Mats Traadil oli lugemine selge ning matemaatikagi polnud raskusi, tänu sellele kanti ta varsti üle teise klassi.

Lõpetanud algkooli, töötas Traat sovhoosis, kuigi tema soov oli saada kirjanikuks. 1959. aastal tekkis võimalus edasiõppimiseks Moskvas, kus ta kirjandusinstituuti astus. Moskvas osales ta ka filmilavastajate-stsenaristide kursustel, teatud ajavahemikul töötas ta Tallinnfilmis. Kutsumus oli siiski kirjanikuamet – 1970. aastal teostus unistus ja Mats Traadist sai kutseline kirjanik, kellel tänaseks on ette näidata aukartust äratav loomekogu. (vt Mats Traat -> Looming)

ALLKIRI